Koosolemise vaev ja võlu

Inimesed ootavad kõike õpetust mööda. Olgu see ilmalikus elus või kirikulabürindis.  Nii nagu „klassikud on rääkinud“, kirjatundjad selgitanud, kuid Jumal on loov ja jagab aina uut oma põhjatutest varudest. See ongi see, et Jumala sõna on elav ja teeb oma töö. Võibolla aitab meiesuguseid piibliuurijaid kirjanik  Ezra Pound, kes mõeldes selle üle, mis teeb klassikast klassika kirjanduses ja kunstis ütleb: „ Klassika pole klassika mitte sellepärast, et ta järgiks teatavaid struktuurireegleid või vastaks teatavatele definitsioonidele, teose teeb klassikaks tema igavene vastupandamatu värskus.“ Püha Paulus teab, et kirjatäht suretab, vaim teeb elavaks. Ainult nii saame mõista seda konflikti, mis Jeesusel alatasa tekib kirjatundjate, variseride ja muidugi ka lihtsate inimestega kohtudes.

Oleme püüdnud üles ehitada hoolekanderiiki. Nii on see kogu läänemaailmas. See on meid harjutanud ootama riigilt, et see võtaks vastutuse meie käekäigu eest. Ideaaliks on see, et selline riik rahuldaks kõik meie vajadused. Maailm on nagu üks hästi korraldatud võimaliku kasu allikas. Vaimses plaanid tähendab see, et meil on raske midagi mõista kannatusest ja ohverdusest. Mis peab püsima, mis muutub nagunii? Mis on oluline? Mis kõige olulisem?

Abielu on alati seotud ohvriga, nagu kõik suured asjad. Püüda lahendusi leida seal õigusloome ja poliitika liistude läbi on üsna lootusetu. Kumbki neist ei saa suurt midagi öelda inimese loomuse ja eesmärgi kohta. Kui inimese olemuse üle järelemõtlemine tundub enamikele inimestele liiga keeruline, siis saab keskenduda moraali – ja kõlbelisuse küsimustele. Need on kahtlemata olulised küsimused. Nende üle saab ja tulebki rääkida, kuid kas me ikka alati vastuseid tahamegi. Maadleme ja vaatame, kes peale jääb. Mulle näib, et just liiga sageli me oleme just selliselt viimastel aastatel abielu – ja pereteemadel ühiskonnas rääkinud. Kirik on osanud alul stoiliselt vaikida ja siis on tulnud valida pool. Nagu ütleb laulusalm: „ pool on siiski kõigest pool.“ Tarvis on terviklikkust ja sisulist osadust.

Mida minakesksem usklik inimene on, seda kriitilisem on ta mõtlemine. Tihti saab temast mässaja kõige traditsioonilise vastu. Otsitakse midagi täiesti uut ja vaba. Seda päris“ tõelist kirikut“. On ka vastupidi: minakeskne inimene on valmis raiuma kivvi selle millest ta aru saab ja mida ta tõeks on pidanud. Kiviprügi, mis taolisest taiduritööst üle jääb, paiskab ta halastamatult  teistimõtlejale näkku. Sellistel inimestel on raske hoida terveid suhteid kogukonnaga selliselt, et olulist koos hoida. Mulle tundub, et just praegu on vaja alandlikult üksteist kuulata. Kindlasti palvetada üheskoos ja küllap mõnel juhul ka vaikida. Mitte stoiliselt, vaid kaasatundvalt ja kindlasti üksteist hoides.

Urmas Nagel

Vaikuse palvest.

Võiks selle teema juures panna lisa pealkirjaks ka „Müstikute Jumal“.

“A mystic,” Peers wrote, “is a person who has fallen in love with God. We are not afraid of lovers—no indeed, all the world loves a lover. They attract us by their ardor, their single-mindedness, their yearning to be one with the object of their love.”

Mysticism is a way of living that makes this consciousness of God’s presence the shaping context, the compelling energy of our lives.    ( Thomas Keating)

Adjektiiv „müstiline“ tähistab igasugust kogemust , mida inimesed tõlgendavad kui otseühendust inimvälise vaimse tegelikkusega, sõltumata sellest, kas seal räägitakse Jumalast või mitte. Müstilised kogemused on tegelikult üllatavalt sagedased kõige erinevamate inimeste ja usutunnistuste puhul
Kitsamas mõttes on kogemus müstiline, kui inimene tunneb , et ta on otseses ühenduses Jumalaga.

Kristlik palve on alati määratletud kristliku usu ülesehitusega, mille läbi tõde Jumala ja loodu kohta välja paistab. Seepärast määratletakse seda, kõige täpsemini väljendudes, kui isiklikku, sisemist ja sügavat dialoogi inimese ja Jumala vahel. Seega väljendab kristlik palve lunastatud olendite osadust Kolmainsuse Isikute sisemise eluga. Piibel ise õpetab, kuidas peaks palvetama inimene, kes võtab vastu Piibli ilmutuse. Vanas Testamendis on imeline kogu palveid, mis on elanud läbi aastasadade,  kus nad on saanud ametliku palve aluseks – see on Kiituste või Psalmide raamat. Psalmidele sarnaseid palveid võib leida ka Vana Testamendi varasematest tekstidest ja teisel kujul ka hilisematest. Psalmiraamatu palved räägivad esiteks Jumala suurtest tegudest valitud rahva pärast. Iisrael mediteerib, kontempleerib ja taaselustab Jumala imed, meenutades neid palves. Piibli ilmutuse kaudu jõudis Iisrael terves loodus ja iga inimese saatuses oleva Jumala tunnustamise ja kiitmiseni.

Tänu Jeesuse Kristuse sõnadele, tegudele, kannatusele ja ülestõusmisele tunnustab usk Uues Testamendis Temas Jumala lõplikku eneseilmutust, Lihakssaanud Sõna, kes ilmutab oma armastuse kõige sisimaid sügavusi. See on Püha Vaim, kes saadeti usklike südamesse, Tema, kes „uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused” (1 Kr 2:10) ja kes võimaldab siseneda neisse Jumala sügavustesse. Vastavalt Jeesuse tõotusele, mille Ta jüngritele andis, seletab Vaim kõike, mida Ta veel ei saanud neile öelda. Kuid see Vaim „ei räägi iseenesest“, vaid „Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:13j). See, mida Jeesus nimetab „Tema omaks“, on – nagu Ta kohe seletab – samuti Jumal Isa oma, sest „kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:15).

Palve vaikuses ja meditatsioon annab võimaluse vaadata oma hingesügavustesse. Peamine on aga nendes praktikates kohtumine Jumalaga. Igaüks, kes soovib leida kontakti Jumalaga, peab minema läbi vaikuse.

Meditatsiooni on kirjeldatud, kui teed tõeni. Kreeka keeles tähistatakse sõna „tõde“ sõnaga aletheia, mis omakorda tuleb a-lethes,mis tähendab midagi, mis ei ole varjatud. Meditatsioonis ja vaikuses oleme justkui ilmutusteed käijad, kus meile avanevad seni varjul olnud asjad ja olukorrad. Nii on kõigi aegade kõik müstikud seda igatahes uskunud.

„Meditatio ei tähenda sõna üle juurdlemist, vaid selle sõna laskmist oma südamesse, püüdu seda kompida, maitsta. Ma võin seda sõna korrata, läbi südame uuesti öelda,või siis lausuda endale: Kui see on õige, kuidas ma siis ennast tunnen, kes ma siis tegelikult olen, mis on siis minu elu saladus.? Meditatio on maitsmine, uutmoodi nägemine, uus eneseteadvus ning ka kohtumine jumalaga, Jumala maitsmine tema sõnas.“ ( Anselm Grün)

Vaikusesse laskudes viibid sa alguses justkui pimedas saalis, kus suurt midagi ei ole näha. Mediteerides, nt. oma sõna e. mantrat öeldes, sa süütad justkui väikese küünla ja ühtteist hakkab kätte paistma.

Tihtipeale me vaatame Jeesusele, kui kellegile, kes asub meist väljaspool. Tõde on aga selles, et jõudes enda olemise keskmesse me kogeme üksolemist Jumalas. Me mõistame sügavamalt Teda, kui tunneme ära , et ta on tõesti teinud aseme meie sisse, et me oleme temaga ühendatud samal viisil , nagu meie organism on ühendatud vereringe läbi.
Me õpime vaikseks jäädes ja mediteerides loobuma enda egost ja võltsminast, mis ei lase meil seda üksolemist Jumalaga tunda.

Kui kõik on vaikne, võid seda kuulda. See on tühik helide vahel, mõtete vahel, kogemuste vahel.

Vaimulike identiteedi kriis. Paljud vaimulikud ei oska tänapäeval enam öelda, miks nad seda teevad, mida nad teevad. Maailm nõuab hoopis teisi asju.
Et leida lahendusi, tuleb küsida endalt mõningaid küsimusi: Kas me armastame Kristust? Tunneme end Püha Vaimu tööriistadena? Kas jagame Püha Vaimu ande kaasinimestele?
Kõige raskem on saavutada sisemist vaikust. Jeesus käsib meil sulgeda ukse, kui me läheme oma palvekambrisse. Me peame sulgema ukse maailma müradele.

Kõik usutraditsioonid on ühel nõul selles, et enamasti on meie teadvelolekja taju tundetud ja vigased: suutmatus kekskenduda mõjub neile killustavalt, igasse suunda laiali paisatu tunded ja igatsused mõjuvad neile moonutavalt. Seetõttu näeme ” kui tuhmist peeglist”(Püha Paulus). Paljude kristlaste jaoks oluline luuletaja William Blake on oma luuletuses väljendanud seda järgmiselt ”Kui taju uksed puhtaks teha, paistaks kõik sellisena, nagu see on – lõputuna. Inimene on end sulgenud koopasse ja vaatab kõiki asju läbi kitsa prao.” 

Psühhiaatria ajaloolane Henri Ellenberger aga tõdeb: ” Meelel on loomulik kalduvus uidata minevikus ja tulevikus; tähelepanu hoidmine olevikul nõuab teatavat jõupingutust.” Vaikseks jäädes ja mediteerides me saame keskendumist parandada. Nii tekib tajuvärskus, mida kristlikus traditsioonis on nimetatud ka ” käesoleva hetke sakramendiks”. See aitab meid paremini ettevalmistada Jumalaga kohtumiseks. Seda nii argipäevas, kui missale tulles. Suureneb osavõtlikkus ja empaatiavõime kaastekäijate suhtes.

Palvetamine vaikuses ja mediteerimine aitavad korrastada nii meie vaimulikku elu kui ka korrastada aju tegevust.

* Vähem tegevust aju nende osades , mis on seotud argiste tegevustega, nagu näiteks ametiülesanded ja mõtlemine.
* Tegevuse elavnemine aju nende osades , mis on seotud lõõgastumise, terviklikkuse tunnetamise, sisevaatluse ja eneseteadvusega.
Jeesus õpetab palvetama Jumalakeskselt.
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33)
Tänapäeval räägime rohkem sellest, et Jeesus elas teiste jaoks, aga kõigepealt elas Ta Jumalale. Jeesus õpetas küsima Jumalalt kolme asja: igapäevast leiba, vaimulikku tugevust, pattude andeks saamist.

Vaikimine, kui kuulamine.

Oluline on õppida Jumalat kuulma. Ma isegi ei kasutaks siinkohal kõigepealt sõna dialoog. Me peame andma Jumalale võimaluse meile midagi öelda.

.Ilmselt oleme kõik ühel või teisel viisil tajunud, et meil jääb tihti puudu energiast. Meie palved on rohkem sisemonoloogid ja meenutavad sageli kaeblikku nutulaulu koos loendiga ikka veel puuduolevatest asjades.
Selle asemel, et keskenduda ühele probleemile, suudame Jumalas avarduda nii et näeme arvukalt võimalusi ja seni varjatuks jäänud aknaid ja kambreid.
Mingil hetkel saame aru, et elu ei tähenda asjade kontrollimist ja nende jõuga läbisurumist. Elu tähedab võimu valida, kuidas oma jõudu ja väge kasutame. Kui me lähtume enda keskmest, siis suudame jõuda meile vajaliku tarkuseni, kui rasked olud ka ei oleks. Siin hakkab olulist rolli etendama see valgus, millest eespool juttu oli. Tasapisi langeb loor me silmadelt. Me ei igatse enam viibimist mingis turvatsoonis, vaid Jumalas, kes aina loob uut. Ja ma tahan kõike vastu võtta üksnes Temalt ja nii nagu Tema mulle annab.
Jumalas luuakse kõik, kaasa arvatud need võimalused, mis on teie ees praegu.
Jumalat kohtame ainult oma südames. Jumala eemaloleku talumine tähendab ikka ja jälle kannatlikult oma südamesse tagasitulekut, et teda seal kuulata.

Vaikseks jäämist on vaja selleks, et jõuda oma olemise allikale, olemise keskmesse. Aga siingi tuleb asjast õigesti aru saada. „ Minu arust on tähtis mõista, et kui kõneleme Jumalast meis endis, siis ei räägi me endast kui anumast, millesse Jumal on topitud. Ma mõtlen sageli sellele tulnuka-filmist tuttavale stseenile, kus mingi olend murrab inimese kerest välja. Jumal ei asu selles mõttes meis endis. Ta pole meie sisse suletud: Seega kui me räägime, et Taevariik on sinus eneses, nagu Jeesus ütles, siis määratleme ennast sellega olenditena, kellel on jumalik allikas, mis on kõige algus.“ ( Michael Ledwith)
Meditatsiooni on kirjeldatud, kui teed tõeni. Kreeka keeles tähistatakse sõna „tõde“ sõnaga aletheia, mis omakorda tuleb a-lethes,mis tähendab midagi, mis ei ole varjatud. Meditatsioonis ja vaikuses oleme justkui ilmutusteed käijad, kus meile avanevad seni varjul olnud asjad ja olukorrad. Nii on kõigi aegade kõik müstikud seda igatahes uskunud.

Samas peab palve ja meditatsioon viima ka tegudeni. Kristlik palve ei tähenda üksnes endasse süüvimist. See ei ole kindlasti teatud tehnikatega endale turvatsooni loomine maailma kära ja askelduste eest. Kristlik inimese käsitlus rõhutab seda, et inimene on psühhofüüsiline tervik. Ikka need mõtted, sõnad, teod…  Thomas Merton: „ Puhtalt vaimne elu võib olla hukatuslik, kui ta viib selleni, et asendame elu mõtlemisega ja teod aadetega. Inimese funktsioneerimine ei ole oma olemuselt puhtalt vaimne, sest inimene ei ole kehatu mõistus. Meie saatus on elada teoks see, mida mõtleme. Sest kui me ei teosta elus seda, mida teame, siis tegelikult me ei teagi seda. Alles siis, kui oma tegevusega teeme teadmise osaks iseendast, pääseme sisse tegelikusesse, mida väljendavad mõisted.“

(Kiriku elu nr.2,1993).

HINGEHOID RETRIIDIL

Hingehoid retriidil on vajalik. „Hingehoidja on see, et inimese kõrval on teine inimene, kes aitab tal kuulata Jumala kõnet“. ( S. Laakso)

• aitab vastata Jumalale
• hingehoid toetab retriidil osalejat, et dialoog inimese ja Jumala vahel võiks toimuda.

Retriidil osavõtjatele tuleks kindlasti välja pakkuda võimalus vestluseks hingehoidjaga. Siinjuures tuleks hingehoius tähele panna mõningaid olulisi printsiipe.

• Hingehoidja ei ole nõustamisautomaat
• Hingehoidja rteriidil ei ole terapeut
• Vestlused on lühikesed (max 30 min)
• Kogu vestlusaeg on hingehoidja otsustada
• Ei pea muretsema, kui kõik asjad ei saa vestluse käigus kohe korda ega lahendu
• Ära võta isiklikuna
• Võimalus eestpalveks, kusjuures võib küsida: kas sa tahad ise oma sõnadega olla lõpuks nüüd palves
• Eestpalve soovi puhul võib inimesele öelda ka, et Jumal on kõike seda kuulnud, mida me siin rääkisime
• Need ei pea olema mingid suured probleemid, millega hingehoidja jutule tulla. Inimene võib hingehoidja juurde tulla mistahes küsimusega, mis talle antud hetkel tundub oluline või rääkida sellest, mida ta on retriidil kogenud.
• Pihi võimalus

Mõned võimalused retriidiks nii üksinda kui ka koos kaaslastega läbi viimiseks.

RETRIIT: KUS ON KURVA KODU?

Jeesus palvetab Ketsemanis (Lk 22:39-46)

Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja
jüngrid järgnesid talle.
Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: “Palvetage,
et te ei satuks kiusatusse!”
Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili
maha ja palvetas:
“Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu
sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”

[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta
higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]

Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja
leidis nad magamas kurbuse pärast.
Ja ta ütles neile: “Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et
te ei satuks kiusatusse

… keegi kedagi ei päästa, ükstaskõik kuidas prooviks, olla kurb, seista juures jääb su ainsamaks sooviks. (Hando Runnel)

MEDITATSIOON

Francois Mauriacil on kurb lugu Öösel, kus väike juudipoiss holokausti ajal järkjärgult kaotab oma usku. Kirjanik kirjutab, kuidas ta ei saanud seda poissi millegi muuga toetada, kui ümbritseda teda oma pisaratega. Mauriac ei suutnud vastu võtta mõtet, et kivike poisi usus – juut ristil – oligi tema enda nurgakiviks.

Selge see, et Jumal on meie jõud ja vägi igal ajal, aga meil on alati õigus inimestena paluda, et kurbus ja agoonia mööduksid. Isegi Jeesus tegi seda! Tõsi, ta lisas: Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma.
Meie tragöödia ei ole mitte selles, et me kannatame, vaid selles, et me kannatame raiskavalt. Me laseme lahti kannatusest ja asetame sellega end väljaspool armastust. Me kibestume ja keeldume tõele näkku vaatamast. Meil on meeles vaid see, mis meid ahistab ja ometi tärkavad ka sel hetkel maapimedusest värsked õied.

Jää vaikseks u. 20 min. Sule silmad ja keskendu:

Ma vaatan Jeesuse agooniat öösel enne kui Ta sureb. Ma seisan päris Tema kõrval. Keegi ei saa teda aidata. Ta on täiesti iseendas enne surma. Hüljatus ja mahajäetus algas juba siin, veel enne Kolgatat.
Kontrastina tuletan meelde üht pildikest lapsepõlves. Näiteks: Koos perega istume soojas toas toidulaua ümber. Soojus ja armastus ümbritsevad mind.
Kõik on turvaline ja kõik tundub võimalik.

Siis püüan maitsta, mida tegelikult tähendab olla üksi. Ma lasen oma sõrmede vahelt läbi kurbuse õhetavaid seemneid.
Ma elan keset kõrbe: ei raamatuid, ei teisi inimesi, ei ühtainustki inimhäält …
Ja nii terve päeva, terve nädala, kuu…
Ma panen tähele oma reaktsioone, kui luban endal tagasi tulla oma asjade juurde.

Kannatuse lunastav mõju seisneb peamiselt tema kalduvuses kahandada mässulist tahet. C.S. Lewis kirjutab: Kristlik loobumine ei tähenda apaatiat, vaid valmidust eelistada Jumalat madalamatele eesmärkidele, mis iseenesest on samuti seaduspärased. Seetõttu tõi Täiuslik Inimene Ketsemani aeda endaga kaasa tahte, tugeva tahte pääseda kannatusest ja surmast, kui selline pääsemine oleks sobinud kokku Isa tahtega, ja täiusliku kuulekusvalmiduse, kui see nõnda ei peaks olema.

Rühmatöö

· Kuidas mõistan: samastudes kellegi kannatusega, aitan tal risti kanda?
· Kuidas olen seni kurbust ja kannatust eemale tõrjunud, ületanud?
· Mis aitab vältida kibestumist?
· Kuidas mõistan Jeesuse sõnu: oma rahu ma annan teilen teile, oma rahu ma jätan teile. Mina ei anna teile nagu maailm…

2. osa.

MEDITATSIOON

Vaja on muuta elu mõtte küsimuse püstitust. Peame õppima ise ja õpetama meeleheitel inimestele, et tegelikult ei ole asi selles, mida meil on veel elult oodata, vaid pigem selles, mida elu ootab meilt! (Viktor Frankl)

Meie kõikide südames on kambrid, mis ei ole veel meie jaoks avanenud. Seal on tarkus, mis avaneb üksnes kurbuse läbi. Olgu selleks mõni seni varjul olnud and või suur avastus enda elu jaoks. See on just kurbus, mis aitab meil avada neid kambrite uksi iseendas ja leida Jumalat.
Inimese vaim ei tee katsetki oma tahet üle anda, kuni tal kõik näib edenevat. Nimelt on eksimusel ja patul üks ühine omadus: mida sügavamal nad on, seda vähem oskab ohver nende olemasolu kahtlustada; nad on maskeeritud kuri. Valu on aga maskeerimata; igaüks taipab, et midagi on viltu, kui tal kuskilt valutab.
Nii aitavad valu ja kurbus meid ligemale iseenda tõelisusele ja siis saab see nii inimlik ohe: miks küll minuga kõik need halvad asjad alati juhtuvad pea peale pööratud ja me võime nõustuda hoopis ühe meilegi tuntud laulusalmiga: Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud; tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.

Sule silmad ja keskendu (15 – 20m)

Ma näen end väikeses vangikongis. Helikindlad seinad, kitsas ruum. Väike pirn ainult valgustab hämarat ruumi. Mitte kunagi ühegi inimese nägu või kedagi teist elavat ma ei näe. Ei näe päikest ega taevast. Ei kuule inimese häält ega muid helisid loodusest. Pole aimugi millal see vangistus lõpeb.
Viimaks langen omamoodi koomasse: ma kuulen inimeste lausutud sõnu, tunnen nende puudutusi, kui ei saa ulatuda nendeni.

Siis pöördun tagasi ellu. Kõigi oma murede ja tööde juurde, mugavuste ja kiindumuste juurde. Elavate inimeste maailma…
Ma otsustan, et ma ei ole enam see, kes on jäetud kannatustesse karmis üksinduses.

Iga siin ja praegu mu südames pöördub tagasi Jeesuse agoonia juurde Ketsemanis. Ma vaatan, kuidas Ta võitleb seal Jumalaga ja oma saatusega ja selle nägemine juhatab mind saladuse juurde, mille peale pole ma varem tulnud.

Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure
hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast,
ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste
toojaks kõigile, kes on talle kuulekad (Hb5:7-9)

3. osa.

Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis
ja ütles jüngritele andes: “Võtke, sööge, see on minu ihu!”
Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles:
“Jooge kõik selle seest,
sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest
pattude andeksandmiseks!
Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest
viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega
uut oma Isa riigis.”
Jeesus kuulutab ette, et jüngrid jätavad ta maha
Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja
Õlimäele. (Mt 26: 26-30)

Ma kujutlen, kuidas Jeesus ütleb: Valmista mulle ette üks paik ja ma tulen ning ma tulen ja söön õhtust koos sinuga. Ma valin koha … Kelle ma kutsuksin sinna söömaajale? Missuguseid ettevalmistusi saaksid minu sõbrad selleks teha?
Õhtu ligineb. Ma näen kaetud lauda, toitu, leiba, veini ja sõpru, keda olen kutsunud.
Kui Jeesus saabub, tutvustan ma Talle oma külalisi. Ütlen nende iga kohta mõne tabava ja armastusest kantud sõna. Jeesus vaatab meid kõiki armastaval pilgul.
Õhtusöök algab. Juba üsna varakult murrab Jeesus leiba ja ulatab selle igaühele meist. Ta ütleb igale ühele mõne sõna. Mida ütleb Ta mulle?
Pärast leiva söömist asume roogade kallale. Jeesus tihti ütleb midagi. Vahetevahel vastab Ta meie küsimustele. Mida küsin mina? Ta räägib armastavalt. Jeesus räägib meile, mida tähendab Tema järgimine ja vintsutustest, mis Tema järgijaid ees ootavad. Ma küsin: Mida see konkreetselt tähendab minu elus?
Me mõistame, et see söömaaeg kätkeb endas saladusi: kannatust, surma ja ülestõusmist. Me püüame sellest Temaga rääkida…
Õhtusöök hakkab lõppema. Jeesus ütleb pühitsussõnad veini üle ja pakub seda siis kõigile meile. Pärast veini joomist tekib toas vaikus. Siis Jeesus palub minu ja mu sõprade eest, et me ei lööks araks kannatustes.
On aeg meil lahkuda. Me seisame ja Jeesus juhib meid kõiki üheskoos laulma tänulaulu. Ma tunnen, et mu süda saab pühitsetud ja et esimest korda olen ma leidnud endale tõelise kodu. Kodu kas rõõmus ja kurbuses on seal, kus on Jeesus.

JAGAMINE

Retriit: Vana ja siiski uus igavene inimene.

Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei
elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles,
olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala
elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.
Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse
tegema ahnelt kõike roppust.
Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud,
kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu
tõde on Jeesuses.Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana
loomus, kes laostub petlike himude käes,
ning saada uueks oma mõttelaadilt
ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe
õiguses ja vagaduses. (Ef 4:17-24)

Alustuseks

Vaikus 4-5 min. Sulge silmad. Pane tähele, mis tunded või mõtted või pildid su sisemaal liiguvad. Ära püüa neid kuidagi suunata. Ära torgi neid. Lihtsalt lase „filmilindil“ kerida.
Loe nüüd järgmine luuletus:

Olla see, kes ma olen,
ei enam
aga ka mitte vähem
ja jäägitult selleks,
et olla olemas nende jaoks,
keda ma armastan (Catarina Carsten)

Korda neid ridu ikka ja uuesti. Ära püüa leida nende sõnade täpset tähendust. Lihtsalt naudi sõnade muusikat 4-5 min.
Püüa selle poole, et need sõnad ise hakkavad resoneerima koos sinu südamega, nii et nende sõnade tähendus kasvabki välja sinu südamest, mitte aga ei ole intellektuaalse ponnistuse vili.

Meditatsioon

Sügav tänutunne elu vastu, s.t. Jumala vastu, saab alguse enese väärtuse tunnetamisest. Kui pööran liiga palju tähelepanu sellele, mida ma veel ei oska, ja võrdlen end liiga palju teistega, siis aitab meeldetuletus „ olen hea niisugusena, nagu olen“ mind tagasi ürgse piiblitõotuse juurde, et Jumal on mind heaks kiitnud.
Jumala Vaim on armastuse Vaim, kelle igatsuseks on meid juhtida sinna, kuhu suunduvad meie südame sügavamad igatsused. Me võime ise mitte teadagi, kuhu teel on meie sügavamad soovid. Klammerdume kergesti oma unistuste või viha külge ja arvame ekslikult, et nimelt seda me vajamegi. Armastuse Vaim ütleb: Ära karda loobuda soovist hallata oma elu. Luba minul täita sinu südame tõelised igatsused.

Vaikus 4-5 min

Rühmatöö: (30 min)
Mida tähendab minu jaoks ütlus: kuula oma südant?
Armastus ja mõistus. Kahekõne või/ja konkurents?

2. osa. Alguseks võib laulda mõne meditatiivse laulu (nt. Taize laul) või kuulata sobilikku muusikapala.
Loe: 1 Kr 13
Armastuse ülemlaul
1
Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused – need kõrvaldatakse,
olgu keeled – need vaibuvad,
poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

Vaikus. Püüa iga sõna selles laulus maitsta 4-5 min.Võta üks vabalt valitud salm ja seosta see enda olukorraga praegu. Mida see sinuga räägib? Kirjuta paberilehele üles mõned märksõnad, mis sulle pähe on tulnud.
Loe hästi aeglaselt veel Ülemlaulu ridu. Jää täiesti vaikseks. Mitte mingil juhul ära püüa enda mõtteid suunata, rääkimata enese kallal aasimisest.

Meditatsioon

Mõtle, et oled Jumala ligiolus. Pühakirjas on öeldud, et Temas me elame, liigume ja oleme. Sõltumata sellest, kus sa oled, mäe otsas või orus, linnas või maal, rahva seas või üksinda, oled sa olend keset loodut. Kui sa vaikseks jääd siis taju, et Jumal on sinus, loodus, mis sind ümbritseb, sinu kehas ja nendes, kes on sinu ümber.

Looja, kes sind lõi hoolitseb sinu pärast. Jumala Vaim, Kristuse poolt saadetuna, meenutab sulle, et sul on andeid, mis aitavad loomist lõpule viia. Palu Püha Vaimu nägemaks kõike mida näed, armastusega.
Keegi on kunagi öelnud, et kõik inimesed sünnivad siia ilma originaalidena ja paljud surevad koopiatena.

Blaise Pascal on öelnud: Inimese õnnetus algab sellest, et ta ei suuda iseendaga ühes toas olla. Sellepärast tuleb endale teadlikult pakkuda vaikuse hetki.

Enamasti olen täis vastuolusid. Mind justkui sunnitakse alatasa võtma mingeid radikaalseid seisukohti enda elu üle. Ma pean palju pingutama, et midagi väärt olla. Võti oma olemasolu sügavustesse peitub vastakate tunnete heakskiitmises, iseenda juures olemises ja kõige selle väljakannatamises, mis moodustab minu elu.

Igaüks peab leidma sisemise vajaduse elada. Mis on minu ülesanne siin ilmas; kus on minu koht, mis anti mulle sündides kaasa. Vastuseid otsides võime usaldada Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist, et tõde vabastab teid (Jh 8:32)
Üks vaimulike harjutuste meister on kirjutanud: Vabadust ei tule mõista kui muutumatut seisundit, vaid kui igikorduvat Jumala taassündi inimeses.

Loe uuesti Ülemlaulu. Tunneta iga sõna juures, et Jumal on selle kõik öelnud sulle selleks, et sind rõõmustada. Vaikus 2-3 min.

Rühmatöö. (30 min) Mis aitab mul uskuda, et olen igal juhul väärtuslik?
Kuidas rohkendada mulle antud talente ilma et ma oleksin riius iseendaga, et ma jälle ei suuda jne.?

Lõpuks võib lugeda järgmise psalmi:

Psalm 103

Kiida, mu hing, Issandat,
ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!
Kiida, mu hing, Issandat,
a ära unusta ainsatki tema heategu!
Tema annab andeks kõik su ülekohtu,
tema parandab kõik su tõved.
Tema lunastab su elu hukatusest
ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga.
Tema täidab su suu heaga,et su iga saab uueks nagu kotkal.
Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut
kõigile, kellele liiga tehakse.

Tema andis Moosesele teada oma teed,
Iisraeli lastele oma teod.
Halastaja ja armuline on Issand,
pikameelne ja rikas heldusest.
Tema ei riidle lõpmata
ega pea igavesti viha.
1Tema ei tee meile meie pattu mööda
ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.
Sest otsekui taevas on maast kõrgel,
nõnda on tema heldus võimas nende vastu,
kes teda kardavad.
Nii kaugel kui ida on läänest,
nii kaugele viib ta meist meie üleastumised.
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme;
tal on meeles, et oleme põrm.

RETRIIT: Patukahetsus: võimalus kogeda Jumalat.

Alustuseks

Sule silmad ja püüa avada oma hing täielikult Jumalale. Julge öelda: tule minu sisse ja tee oma ase minu juurde. Jälgi, kuidas sa hingad. Kujutle, et see, mida hingad, ei ole ainult õhk, see on Jumala hingus, Jumal Vaim. Hingates valgub sinusse Püha vaim. Selleks et kogeda Jumalat, tuleb meil meeles pidada eelkõige kahte asja:
a) tuline igatsus Temaga kohtuda
b) pidev palves olemine.

Johannes Cassianus: Meie peame sageli, aga lühidalt palvetama, selleks, et pikema aja jooksul salakaval vaenlane ei saaks meie südamesse midagi sisse poetada.

Kolmandaks tuleb nimetada patukahetsust. Suurepäraselt jutustab sellest Ilmutusraamat:

Efesose koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kes hoiab
seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme
kuldlambijala vahel:
Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning
et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud
need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning
leidnud nad olevat valelikud.
Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu
nime pärast ega ole ära väsinud.
Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse
maha jätnud.
Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt
ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su
(Ilm 2:1-5)

Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen,
ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus:
Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid
sa ometi külm või kuum!
Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan
ma su välja oma suust.
Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt
ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled
vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -,
siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud
kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega
riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning
silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.
Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja
karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!
Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu
häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön
õhtust temaga ja tema minuga. (Ilm 3:14-20)

Patukahetsus on fundamentaalse tähtsusega kristlase jaoks, kuna sel juhul ma tunnistan, et just mina olen see, kes vajab päästet ja Kristus on see, kes tahab mind päästa. Me ei saa kunagi kindlad olla, et suudame pihtimise ära oodata surivoodil. Meile öeldake, et Jumala halastus on mõõtmatu, aga et see toimiks, peab patune Issandat aitama.
Sageli oleme kinni oma mineviku haavdes. See on ka põhjuseks, miks on nii raske ennast Jumale avada. Tihti on see tõeline pingutus. Näib olevat lihtsam need haavad kuhugi eemale tõrjuda. Mineviku haavu tõrjudes, hakkame ise haiget tegema kas siis teistele või endale.
Me vajame kogemust, et on keegi, kes tunnustab meid tingimusteta. Kristus igatseb meiega kohtuda, mitte ainult meile midagi tarka öelda.

Thomas Merton kirjutab: Meie olemise keskmes on tühi punkt, mis on patust ja pettekujutlusest rikkumata, puhta tõe punkt, mis kuulub täielikult Jumalale, mis pole kunagi meie käsutuses, kust Jumal juhib meie elu ja mis on kättesaamatu meie mõistuse ettekujutustele ja meie tahte toorusele. See väike tühjuse ja täieliku vaesuse punkt on puhas Jumala au meie sees. See on nii-öelda tema nimi, mis meisse on kirjutatud kui vaesus, meie viletsus, meie sõltuvus, meie lapseseisus. See on nagu teemant, mis leegitseb nähtamatust taevavalgusest. See on igaühes ja kui me suudaksime näha, näeksime, kuidas need miljardid valgustäpid ühinevad päikesesarnaseks ja lõõmavad nõnda, et kõik elu pimedus ja julmus täielikult kaob… Taeva värav on kõikjal.

Jää vaikseks ja mõtle oma elu kõige nõrgemale hetkele, kus sa oled äpardunud.
Tuleta meelde selle loo kõiki üksikasju, tundeid, mõtteid, lõhnu jne.
Kuidas sa sellest vabanesid?
Äkki ei ole sa siiani suutnud endale andestada?
Mõtle neile inimestele, kes on aidanud sind sinu pattu kanda. Mida tähendab sinu jaoks: kandke üksteise koormaid? (20 min)
Rühmatöö, kus mõeldakse eelpool toodud küsimustele üheskoos.
Kokkuvõte 10 min.

2. osa

Jeesuspalve: hingates aeglaselt läbi nina sisse: Issand Jeesus Kristus elava Jumala Poeg… ja suu kaudu välja hingates: halasta mu patuse peale.
Palveta seda palvet 2-3 min. Tunneta Jeesust, kes tahab sulle andestada., kes armastab sind, kes katab kinni su pattude hulga. Nii imeliselt lähedal on Jumal inimesele. Ta ei kalkuleeri, kuid on õiglane. Ta ei pisenda su süüd, kuid tahab päiksena särada su südames, sest pimedus ei tohi võita.
Ei ole kahtlust, et algusest peale on Jeesusele ülimalt tähtis andestada inimestele nende patud. Juba päris alguses me näeme evangeeliumist, et Jeesuse peamine töö ei ole seatud majanduslike, sotsiaalsete või poliitiliste hädade lahendamisega, vaid Maarjale kuulutab ingel:

Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle
unenäos Issanda ingel, kes ütles: “Joosep, Taaveti poeg, ära
karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta
kannab, on Pühast Vaimust.
Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus,
sest tema päästab oma rahva nende pattudest.”( Mt 1: 20-21)

või mõtle Paulusele, kes kaasvõitleja Timoteosele kirjutab:
Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on
tulnud maailma päästma patuseid…

Kreeka sõna metanoia tähendab ennekõike meelemuutust. Õieti mõistetuna pole meeleparandus mitte negatiivne, vaid positiivne. See ei tähenda enesehaletsemist ega südametunnistusepiinu, vaid seda, et me seame Kolmainu Jumala oma elu keskpunktiks. See ei tähenda mitte kahetsedes tahapoole, vaid lootuses ettepoole vaatamist. See ei ole kõigepealt alla, oma eksimuste peale vaatamist, vaid üles, Jumala armastuse poole vaatamist. See ei tähenda mitte selle nägemist, mida me pole suutnud, vaid selle nägemist, milleks me Jumala armuga võime saada.

Inimesel on võimalus pääseda, kuna just tema- ja mitte jumal – on saanud süüdlaseks. Ja kuna tema silmad on selle süü tõttu avanenud ning ta on mõistnud midagi, mida ta muidu vist iialgi poleks nii suurel määral kogenud: kuivõrd mõõtmatu on Isa armastus. Jumal jätkab loomist, kuni inimene Tema uuesti ära tunneb ning on jälle ühenduse Temaga. (Chr. Wrembek)

Võta paberileht ja kirjuta või joonista oma eksimused ja kiusatused sinna üles, uskudes, et Jumal kannab need tuulde, et Päikese lõõsas põlevad need sootuks.

Poeet J. Viiding on luuletanud:
See ilmaliku pihi
tuntud võimalikkus
on võimaluste äralõikamine
me sillutame tee mis endast väljub
ja sellega üks teine tee on kinni
.
Loe järgmist salmi meenutades, kuidas andekssaamine on muutnud sinu elu ja kinkinud sulle uue jõu. Loe igat sõna siin nagu hümni, maitse iga sõna nagu ülestõusmise sõna otse Jumala enda suust.

Õnnis on see,
kelle üleastumine on andeks antud,
kelle patt on kinni kaetud.
Õnnis on inimene,
kellele Issand pahategu ei arvesta
ja kelle vaimus ei ole kavalust.

Kui ma vaikisin,
nõrkesid mu luud-liikmed
mu päevasest oigamisest.
Sest päevad ja ööd
oli su käsi raskesti mu peal;
mu üdi on ära kuivanud
nagu suvekuumuses. Sela.
Oma patu ma andsin sulle teada
ja oma pahategu ma ei katnud kinni;
ma ütlesin: “Ma tunnistan Issandale
oma üleastumised.”
Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.

Sellepärast palugu sind kõik vagad
sel ajal, kui sa oled leitav;
tõepoolest, suurte vete tulv
ei ulatu nende ligi.
Sina oled mulle peidupaigaks,
sa hoiad mind õnnetuse eest;
sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.
(Ps 32: 1-7)

Kõik see, mida varjame Jumala eest, takistab meie elavust, blokeerib meie sideme jumalaga. Ometi tahab Jeesus öelda meile, nagu kord pidalitõbisele: Ma tahan – saa puhtaks.

Rühmatöö: kuidas saaksin olla Jumala kaastööline päästesõnumi kuulutamises
a) oma lähedaste keskel
b) oma töökollektiivis
c) oma koguduses
Tähtis on siin mõelda võimalikult konkreetsetele olukordadele ja konkreetsetele lahendustele.
20-30 min

Jagamine 10 min

Otsisin kelme ja kõveraid,
ei leidnud ühtegi.
Otsisin ennast ja leidsin
kelmi ja kõvera. (Kabir)

Harjutus. Siin ja seal. Anthony de Mello

Kujutlusvõime on üllatava ning äraarvamatu väe ja elu läte.
Sule silmad. Võta mugav asend. Kasutame mantrat maranatha (Issand, tule) Sissehingates ütle silp ma, väljahingates ra, sissehingates na, väljahingates tha.
Teeme nii 2-3 min.
Teie hingamine on teie suurim sõber. Pöörduge tema poole kõigis oma muredes ning te leiate temast lohutust ja kinnitust.

Kujutle nüüd end sellisesse paika, kus sa oled kunagi õnne kogenud….
Kui sa oled paiga valinud, siis meenuta mõnda aega kõiki selle üksikasju….
Kaasa kujutlemiseks kõiki oma meeli: näe seal jälle kõiki asju, värve, kuule jälle kõiki hääli; puuduta ja maitse ja nuusuta, kui võimalik, kuni see kõik muutub nii elavalt lähedaseks kui võimalik.
Mida sa teed?…
Mida sa tunned?…
Viibi selles paigas umbes 5 min.
Tule nüüd tagasi olevikku. Tule sellesse ruumi, kus viibid praegu….
Teadvusta nii palju üksikasju kui võimalik…
Eriti järgi, mida sa siin tunned…
Viibi siin umbes 3 min.

Naase nüüd sinna, kuhu sa olid end kujutlenud…
Mida sa nüüd tunned?…
Kas on midagi selles paigas või sinu tunnetes muutunud?…

Naase jälle siia ruumi… ja jätka edasi ja tagasi liikumist, kujutletud paiga ja praeguse ruumi vahel. Saa teadlikuks, mida sa kummaski paigas tunned. Jälgi kõiki tunnetes esinevaid muutusi…

Lõpeta harjutus, ava nüüd silmad. Jaga nüüd saadud kogemusi teistega.

Kui oled väsinud või tülpinud võid proovida seda harjutust teha. Veendu, et sa tõesti kujutled ja mitte lihtsalt ei meenuta paika või sündmust. Kujutlus erineb mälestusest selle poolest, et kujutluses ma elan meenutava sündmuse uuesti läbi.

Lase Jumalal end leida ja kinni püüda

Peent niiti on küll kergem puruks rebida, ometi seda ei tehta, olgugi see kerge, sest niit hoiab lendu tõusmast. Samuti juhtub hingega, mis millegi küljes ripub. Olgugi see väga vooruslik, ta ei jõua Jumalaga ühinemise vabaduseni.

Risti Johannes

Sisu

1. Lase lahti
2. Lase Jumalal end leida
3. Usalda

Tekstid

Sinu kätte annan oma hinge; Ma annan ta sulle, mu Jumal kogu oma südame armastusega, sest ma armastan sind ja see armastus sunnib mind

end sinule andma, end sinu kätte usaldama, täielikult, piiritu usaldusega;

sest sina oled minu Isa. Charles de Foucauld

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.

Haljale aasale paneb ta mind lebama,

hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge.

Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus,

ei karda ma kurja, sest sina oled minuga;

su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.

Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all;

sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.

Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad

ja ma jään Issanda kotta eluajaks.

Psalm 23

Mõtisklus / küsimused / süvenemine

1. a) Rühmas
2. Kui kerge, kui raske on sinu jaoks lahti lasta? Suhetes, sõpruses, tööalastes

suhetes, suhtes Jumalaga?

2. Kas ma suudan ette kujutada, et Jumal armastab mind, ilma et ma selle jaoks

midagi tegema peaksin? Kas ma suudan selles kujutluses püsida? Mis

valmistab mulle raskusi selle kujutluse kinnistamisel?

3. Kuidas näeks sinu elu välja, kui sa enam ei arvaks, et sa pead kõike

reguleerima, korraldama, juhtima, suunama, et sa võid jätta end lihtsalt oma

hinge, Jumala hooleks, et võid uskuda, et nemad sind tunnevad ja sinu eest

hoolt kannavad?

1. b) Üksinda
2. Loe kogu südamest Charles de Foucauld palvet või psalmi 23, mis on trükitud

sellel lehel.

2. Võta endale aega rahulikus paigas, istudes või kõndides, et sind saaks täita

kujutlus, et Jumal on sind ammu leidnud, et Jumal on sind ammu avastanud, et

Jumal tunneb sind, on alati sinu juures, ammu enne kui sina ja su hing end

avavad, et teda otsida ja leida. Ava oma süda ja hing sellele tõele, nii et see

sind sügavuti, südames puudutaks, et sa kogeksid Jumala ligiolu sügaval

iseendas. Et sa mitte ainult teaksid, vaid ka tunnetaksid sügaval enda sisimas:

Sina, mu Jumal, oled siin. Sa oled mind ammu leidnud. Mul pole vaja teha

muud kui tunda rõõmu, et sa siin oled. Tänada sind, et oled minu juures.

Uskuda sügaval sisimas, et sa armastad mind, paned mind tähele, et ma

tähendan sinu jaoks kõik.