Leeriaeg

Leeris käimine on oluline samm noore täisikka jõudmisel. Okupatsiooni aastatel käidi leeris 18aastaselt, kuna riigi seadustega oli nooremate konfirmeerimine keelatud. Praegu tulevad noored üha rohkem leeri juba 15aastaselt või gümnaasiumi ajal. Pühapäevakoolist väljakasvamise järel tundub loogiline otsida oma teed ja ühineda kogudusega iseseisva liikmena.Juba reformatsiooni ajast peale õpetati leeris (saksa keeles tähendab lehren ‘õpetama’) nii Piiblit ja katekismust kui ka lugemist ja kirjutamist. Noored said abielluda, kui nad oskasid lugeda-kirjutada ja olid leeris käinud.Tänapäeval võib leer kesta mõnest kuust kuni aastani. Leeris õpitakse tundma Piiblit, katekismust, tutvutakse jumalateenistuse, talituste ja kiriku eluga. Kokkuvõtlikult: leer on koguduseliikme ettevalmistus.Mitmetes kogudustes antakse osa õpetust leerilaagris. See võimaldab elada, tegutseda, õppida, palvetada koos. Leerikoolis ja -laagris koos tegutsenud noori liitev side võib püsida elu lõpuni.Leeriõpetuse eest vastutab koguduseõpetaja, töös osalevad võimalust mõõda ka organist, noortetööjuht ja teised koguduse töötegijad. Leerikooli lõpetanud noori kutsutakse ja valmistatakse ette rühmajuhtideks, kes aitavad edaspidi leerilaagreid korraldada.

Leeripüha

Käte pealepanemine ja õnnistamine on märgiks, et inimene antakse Jumala kätte ja ta saab Püha Vaimu. Nõnda tegid juba apostlid. Peetrus ja Johannes panid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu. (Ap 8:17) Tänapäevalgi toimub see nii – ristitud ja leeriõpetust saanud inimesed tulevad konfirmatsioonile (ladina keeles ‘kinnitamine’) ehk leeriõnnistamisele.Leeripüha jumalateenistuse kesksed elemendid on usutunnistus, käte pealepanemine, palve ja leerilaste lähetamine. Lapsena ristitu ütleb konfirmatsioonil oma jah-sõna, kinnitamaks, et ta tahab elada kristlasena, kelleks vanemad teda kord ristisid. Palvetatakse Püha Vaimu läkitamise ja Vaimu andide kinnitamise pärast ning pühitsetakse inimene kristlase ülesande jaoks.õpetaja küsib usutunnistuse lugemisega ühenduses konfirmeeritavatelt: “Kas te tahate edasi käia selles lepingus, mille Jumal teiega sõlmis pühas ristimises: elada evangeelse luterliku kiriku elava liikmena koguduse keskel ja Jumala lapsena inimeste hulgas, kuulata tema sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga, teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul?” Kui leerilapsed on vastanud “jah”, paneb konfirmeerija käed nende pea peale ja õnnistab neid.Konfirmatsioon annab ülesande ning jõu elada kristlikult sõnas ja tegudes. Leeripüha ei ole viimane kord, kui inimene pärast õppimist kirikusse peab tulema ja armulauast osa võtma, vaid pigem jumalateenistus, millega ta alustab ristiinimese iseseisvat elu.