Püha ristimise sakramendi kaudu Jumala lapseks.

Kristus jättis oma jüngritele ülesande: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19) Nii täidab kristlik kirik ka tänapäeval inimesi ristides oma Issanda käsku.

Vanadel ristimisvaagnatel võime kohata pilti paradiisist Aadama ja Eevaga elupuu juures. Aadam ja Eeva tuletavad meile meelde, et inimene on võimu- ja vabadusihas kaotanud jumalanäosuse, on oma loomult rikutud. Ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. Paradiis ei ole idüll kuskilt minevikust, kus elati muretut elu ja tööd ei pidanud tegema. Paradiis tähendab pigem olukorda, kus patu barjäärid ei lahuta inimest Jumalast ja suhe Jumalaga on vahetu.

Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.

Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:3-4)

Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus.

Ristimisel kasutatakse vett ja Piibel kasutabki vahel ristimise kohta mõistet ‘uuestisünni pesemine’. Piibel ei anna juhiseid, kui palju ristimisel vett vajatakse, kas piisab vee valamisest, piserdamisest või tuleb ristitav vee alla kasta. Vaatamata vee hulgale peseb ristimine maha kõik patud. Vee tähendusest räägib vana ja sügava sisuga vee pühitsuspalve.

Püha Jumal, kõigeväeline Issand, armuline Isa! Me täname sind, et juba aegade alguses sinu Vaim hõljus vete kohal ning sa lõid taeva ja maa. Vee jõul sa toidad ja hoiad ülal meid ja kõike elavat.
Veeuputuses sa mõistsid hukka patuse maailma ning päästsid uskliku Noa ja tema perekonna. Sa viisid Iisraeli rahva läbi Punase mere, orjusest tõotatud maa vabadusse. Jordani vees Johannes ristis sinu Poja ja ta sai Vaimu võidmise.
Ristimisega tema surmasse ja ülestõusmisse vabastas sinu armas Poeg meid patu ja surma ahelaist ning avas tee igavese elu rõõmusse ja vabadusse. Ta tegi veest sinu riigi ja puhastumise ning uuestisünni märgi. Tema käsu järgi me teeme jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.
Vala välja oma Püha Vaim, et tema, keda siin ristime, saaks endale uue elu. Pese maha tema patud, kes on puhastatud selle vee kaudu, ja too ta esile kui sinu aulise kuningriigi pärija. Sulle olgu kiitus ja au ja kirkus sinu Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Püha Vaimu ühtsuses nüüd ja igavesti. Aamen.

Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – Kirikusse. Me ütleme selle kohta ka nii: kristlane kuulub Kristuse ihusse.

Nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. (1Kr 12:12-13)

Sündmus kogu eluks
Inimest ristida pole kunagi hilja. Vahel tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga oma laps ristida, kuid enda ristimisele pole nad veel mõtelnud. Jeesus aga ütleb: “Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5) Inimese usk või uskmatus, eelarvamused ja lihtsalt teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust.

Inimene ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Sakrament on Kristuse enda tegu.

Martin Luther ütleb:
“Jumala teod on alati õndsust toovad ja õndsuseks vajalikud, välistamata seejuures usku, vaid nõudes seda. Ilma usuta ei ole võimalik Jumala tegudest osa saada. Ainult sellega, et sa lased enese veega üle kallata, ei ole sa ei õndsust vastu võtnud ega sellest kinni hakanud nii, et see sulle kasuks tuleks… Aga selle uskumise juurde kuulub ka arusaamine, sest puudu pole mitte aardest, vaid puudu on selle mõistmisest ja sellest kinnihoidmisest” (Suur katekismus, IV pt).

Ristimisega algab elu, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armulauasakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt.

Ristimistalituseks valmistumine

On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Parim ristimisaeg on lapse esimestel elukuudel. Laps ristitakse vanemate soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Sellepärast peavad ka lapse vanemad olema ise koguduseliikmed.

Talituse aeg ja koht lepitakse kokku kirikuõpetajaga. Tema käest saab nõu küsida ka muude üleskerkinud küsimuste üle.

Ristimistalitus toimetatakse kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega. Tavakohaselt riietatakse ristitav valgesse. Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu. Beebile sobib panna selga nn ristimiskleit.

Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid. Pärast talitust võib korraldada kodus või koguduse ruumides külalistele pidulaua.

Lapse ristimisel valitakse ka ristivanemad: tavaks on võtta poisile kaks ristiisa ja üks ristiema, tüdrukule kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanemaid võib olla ka rohkem või vähem. Nad võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja käekäigu eest. Sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole koguduse liige.

Sageli on probleemiks see, et need, keda ema-isa sooviks oma lapse ristivanemateks, ei ole ise ristiinimesed. On kurb, kui laps jääb ristimata täiskasvanute usulise ükskõiksuse, hooletuse või laiskuse pärast. Aga vahel on just ristivanemaks kutsumine saanud inimesele selleks tõukeks, mis aitab ületada oma sisemisi tõkkeid ning tulla ise ristimisele ja ühineda kogudusega. Ühel inimesel võib olla ka mitu ristilast. Nii ei peaks tänapäeval küll lapse ristimine ristivanemate puuduse taha takerduma.

Ka noor või täiskasvanu võib ristimisel endale valida ristivanemad, kuigi see ei ole kohustuslik. Noor inimene oskab juba ise otsustada, et ta tahab saada ristitud, kuid tublist ristivanemast on temalegi rõõmu.

Noorele ja täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti toimub see leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon.

Ristimistalitus

Talitust raamistab ühine laul, Jumala sõna lugemine ja palve. Pärast alguslaulu loetakse pühakirja ja õpetaja peab kõne. Ristitavale tehakse ristimärk laubale ja rinnale. Rist on kurjast puhastumise märk ja sellega antakse inimene Jumala juhtimise alla.

Siis peab õpetaja veepühitsuspalve. Loetakse apostlik usutunnistus. Selles on lühidalt sõnastatud meie usk, “milles ka meid endid on ristitud.” Enne ristimist küsib vaimulik vanemate ja ristivanemate käest: “Kas te tahate, et see laps ristitaks selles pühas usus Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kas tahate talle anda kristliku kasvatuse?” Vanemad ja ristivanemad vastavad: “Jah!” Täiskasvanu vastab ristimisküsimusele ise.

Siis toimub talituse kõige tähtsam osa: ristimine. Õpetaja valab ristimisvett kolm korda ristitava pea peale, nimetab ristitava nime ja ütleb: “Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Vesi märgib sündi, sõna sündimise kvaliteeti: Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks. On toimunud midagi erilist ja suurt, mida me ei suuda lõpuni seletada ega mõista. Aga me saame usus vastu võtta, mida Jumal on tõotanud ja siira rõõmuga tervitada uut kaaskristlast: “Tere tulemast Jumala perekonda!”

Mitmel pool on tavaks anda ristitavale põlev küünal – Kristuse valguse sümbol. Kristus on maailma valgus ja teda järgides käime ka meie valguses. Ristimisküünalt on sobiv kodus süüdata sünni- ja nimepäevadel ning ristimise aastapäevadel, iga kord, kui meenutame oma ristimist.

Talituse lõpus annab õpetaja ristitule ristimistunnistuse. Ristivanematel ja külalistel on tavaks kinkida lilli või midagi sellist, mis võiks olla lapsele abiks kristlaseks kasvamisel. Asjakohaseim kingitus on kindlasti kaelarist, kristlase märk ja Kristuse kingitud uue elu tunnistaja. Väike hõbe- või kuldlusikas sümboliseerib soovi osaleda lapse toitmisel ja kasvatamisel.

Lapsepõlv

Ristitud lapsel on õigus oodata oma vanematelt ja ristivanematelt, et nad õpetatavad teda tundma seda usku ja elama selles usus, milles ta ristiti. Söögipalve ja õhtupalve kuuluvad lapse kõige esimeste ja vajalikumate harjumuste hulka. Lapsed võetakse kirikusse kaasa nii noorena ja nii sagedasti, kui iganes võimalik. Kogudus saab vanemaid selles kasvatustöös aidata. Meie maal on pühapäevakool kõige levinum võimalus, mida kogudus pakub lapse usulise arengu suunamiseks ja õpetamiseks.

Ristitud lapse kasvatus on suunatud leeripäevaks ettevalmistusele, et ta iseseisvaks inimeseks sirgudes võiks saada ka iseseisvaks kristlaseks.