Armastus, armastus, armastus…

Jumala armastus on meie olemise alus. Kuidas vastame meie sellele armastusele? Kes on Jumal? Kes oleme meie?  Sõna armastus on  ülekoormatud väga erinevate tähendustega.

Erilise koht on siin mehe ja naise vahelisel armastusel. See on olukord : „ kus lahutamatult on seotud ihu ja hing, olukord, milles inimene vilksamisi tajub vastupandamatut õnnetõotust.“ (Benedictus XVI)

Mehe ja naise kooselu, kui ta on vormunud abieluks, on erakordne märk Jumala toimimisest igapäevaste asjade kaudu. Õige abielu ei ole lihtsalt kahe isiku vaheline juriidiline leping, vaid ennekõike püha ühendus, mis ühendab kolme isikut. Abielupaariga ühineb nende eluteel Kristus, kes tõotab nende liitu õnnistada ja alal hoida ning sellest rõõmu tunda.

Perekonna loomine

Kirik toetab perekonda ja perekonna loomist. Abielu on Jumala seatud, et mees ja naine võiksid kogeda õnne ja toetada teineteist, kasvatada lapsi. Jeesus põhjendab abielu: “Loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:6-9)Kiriklikus keelepruugis tehakse vahet kristliku ja kodanliku abielu vahel, st kirikus laulatatud ja laulatamata abielu vahel. Kui veel 19. sajandil kehtis üksnes laulatatud abielu, siis hiljem hakkasid abielusid registreerima kõrvuti kirik ja riigiorganid. Nõukogude okupatsiooni ajal võeti kirikult õigus abielusid registreerida. Kirik laulatas ainult neid paare, kes olid perekonnaseisuametis oma abielu registreerinud. Vaimulik on seejuures kirikupoolne tunnistaja ja lepingu seaduslikkuse kinnitaja. Laulatus on loomulikult ka eestpalve- ja õnnistustalitus, millega pruutpaar ja pulmarahvas palub abielutõotuse täitmiseks Jumala õnnistust. Abiellumisega teadvustab pruutpaar oma sugulastele ja kogu ühiskonnale, et nad tahavad elada koos, jagada rõõme ja kannatusi, üksteise ja oma laste eest võrdselt vastutada. Tänapäeval moodiläinud nn vabaabielu on kristlastele sobimatu kooseluvorm.Viimasel ajal on laulatuste arv taas kasvanud. Paljud abielupaarid, kes on juba aastaid koos elanud, on soovinud kogudusega liitumise järel ka oma abielu laulatamist. Vahel on laulatus toimunud isegi seoses hõbepulmaga.

Riigikogu võttis 30. mail 2001.a vastu Perekonnaseaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on anda vaimuliku poolt sõlmitavatele abieludele võrdne õiguslik jõud perekonnaseisuasutuses sõlmitavate abieludega. Ehk teisisõnu need paarid, kes soovivad oma abielu kiriklikult laulatada, ei pea enam enne tähtsat sündmust perekonnaseisuametisse abielu registreerima minema. Seda toimingut võib teha kirikuõpetaja.Abielu registreerimise õigust ei anta kirikule üldiselt, vaid konkreetsetele vaimulikele, pärast seda, kui nad on läbi teinud vastava ettevalmistuse.

Laulatustalitus

Loomulik on see, et pulmad peetakse laulatusega ja registreerimisega ühel päeval. EELK-s laulatatakse koguduse täisõiguslikke liikmeid, seega peavad tulevased abikaasad olema ristitud ja leeris käinud. Erinevatesse konfessioonidesse kuuluvate inimeste laulatamisel eeldatakse, et nad on oma koguduse täisõiguslikud liikmed. Pruutpaar lepib õpetajaga kokku laulatuse üksikasjad, soovi korral valib ka laulud ja muu muusika. Laulatusele võib eelneda eraldi kihlus, millega pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Kihlust saab ka abiellumisplaanide luhtumisel tühistada. Enne laulatamist on tavaks jumalateenistusel kogudusele laulatusesoovijatest teatada. Kui abielusid sõlmiti ainult kirikus, siis toimis avalik pruutpaaride kuulutamine kui kontrollimehhanism: kas peigmees ja pruut võivad abielluda või on selleks takistusi. Tänapäeval kannab kuulutamine pigem eesmärki kutsuda kogudust palvetama abiellujate eest. Abiellujad kutsutakse osa võtma armulauast. Laulatustalituse alguses on sõnaosa palve, piiblilugemise ja kõnega. Siis küsib õpetaja nii peigmehelt kui ka pruudilt, kas nad tahavad võtta oma väljavalitut kristlikuks abikaasaks ning tõotavad teda armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel kuni elu lõpuni. Jah-vastuse järel pühitsetakse sõrmused ja pannakse abikaasadele sõrme. Nagu ring on lõputu, sümboliseerib sõrmus armastuse ja lepingu kestvust. Abikaasad võivad ütelda sõrmuste vahetamisega ühenduses abielutõotuse: “(nimi), Jumala palge ees võtan ma sind oma abikaasaks ning tahan sind armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel, kuni elu lõpuni. Kanna seda sõrmust minu armastuse ning truuduse märgina. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.” Õpetaja ütleb laulatussõnad ja õnnistab abielupaari. Talitus lõpeb lõpupalve, Meie Isa palve, õnnistamise ja lauluga. Lilled ja õnnitlused antakse pärast laulatust kirikus või kiriku ees. Meie koguduses on abiellujatel võimalik laulatusel osa saada ka armulauast.