Mõtisklus 3.11.2021

Aeg vaikida, et kuulda.
Keegi püha mees on kord öelnud: “Olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.” Kõigele toimuvale mõeldes on minu meelest need sõnad järelemõtlemist väärt. Novembrikuuga algab hingede aeg. See peaks andma meile aega mõtlemiseks, tunnetamiseks, eemaldumiseks. Viimast muidugi omal kombel taudiaeg soosibki.
Inimesed ootavad kõike õpetust mööda. Nii nagu „klassikud on rääkinud“, kirjatundjad selgitanud, kuid Jumal on loov ja jagab aina uut oma põhjatutest varudest. See ongi see: Jumala sõna on elav ja teeb oma töö. Kirjandusloos on tabavalt selle kohta öelnud Ezra Pound: „Klassika pole klassika mitte sellepärast, et ta järgiks teatavaid struktuurireegleid või vastaks teatavatele definitsioonidele, teose teeb klassikaks tema igavene vastupandamatu värskus.“
Vaja on olla kontaktis oma olemise põhjaga, Jumalaga. Sealt tuleb vägi ja värskus. Oleme seotud alati teistega, kuid vajame ka üksindust ja vaikust selleks, et mõista paremini endas toimuvat või seda, mis hinge vaevab.
Palvetamistki tuleb õppida ja harjutada. Fanny de Sievers on oma Markuse evangeeliumi seletuses öelnud: „ Augustinus seletab, et meie palvet ei võeta kuulda, kui me küsime aut mali, aut male, aut mala – „ olles ise halvad või paludes halvasti või soovides halbu asju“.
Õpetaja Urmas Nagel

Lähenevad sündmused

Lähenevad sündmused puuduvad.

Toeta kogudust

Arvelduskonto:
Swedbank EE442200001120054618