Ajalugu

Kirikuhoone.
Kirik on oma klassitsistlikus stiiliilus väga kaunis ning Eesti valdavalt päris- või pseudogooti pühakodade seas erandlik.

Klassitsistlikes ehitistes annavad tooni küllaltki range geomeetriline korrapärasus ning üksikdetailide allutamine ansambli üldmuljele. Iga osa täiendab sel juhul tervikut. Ka kunsti väiksemates vormides on kaunistuselementidena kasutusel antiikarhitektuuri detailid – antiiksed sambad, friisid, geomeetrilised ehisvöödid, urnid ja vaasid jne.

Kiriku pühitsemisdaatum on 1785 – aeg, mil arhitektuuris nimetatud ehitusstiil valitses, mida valdavalt mõisa- ning esindushoonete arhitektuuris rakendati. Kirik on vormilt elegantne ning mõjub väga pidulikult oma sihvaka torni, pidulike fassadivaasidega (küll pisut hiljem lisatud) ning peasissekäiku flankeerivate kristlikke väärtusi sümboliseerivate skulptuuridega. Erilise korrastatuse ning rütmi annab hoonele korrektne ümarkaarne küljeakende rida.

Fassaadiskulptuurid.
Kahel pool peasissekäiku näeme kahte antiikseis rõivais naisekuju. Nende kujutamine on inspireeritud antiikkunstis vägagi sageli esinevatest muusadest. Siinkohal sümboliseerivad nad aga kristlikke väärtusi. Ütleb ju Paulus oma esimeses kirjas korintastele (1 Kr 13, 13): “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus”. Naisekujudest vasakpoolne toetub ankrule, mis on lootuse sümbol ning parempoolne hoiab kätt südamel, viidates sellele kui armastuse sümbolile. Kiriku peauks nende kahe vahel on pääsuna pühakotta usu sümbol. Kahjuks pole kujude puitmaterjal ning värvkate ilmastiku mõjudele kuigi hästi vastu pidanud, mis põhjustab nende pisut kulunud väljanägemist. Viimati läbisid skulptuurid uuenduskuuri 1997. a. kirikus toimunud remondi käigus.

Kirikusaal.
Sisseastujale mõjub väga muljetavaldavalt avara kirikusaali lagi pitsiline lagi. Tegemist ongi nn. saalkirikuga, mis ei liigendu keskaegsete pühakodade kombel võlvikuteks, vaid mida katab ühine kerge nurga all tõusev katus. kirikusaalAjaloost on teada, et varem oli kiriku lagi sarnane lihtsale toalaele. 19. sajandi II poolel toimunud remondi käigus ehitati kirikule uued rõdud ning vast siis valmis ka uus lagi. Selle muudavad huvitavaks lage liigendavad konsoolidele toetuvad sarikad. Kogu tugikonstruktsioon on kaunistatud ažuursete puitpitsidega, mis omal moel mõne suurlinnas paikneva hilisema ajastu kaupmehe elamu kaunistuses taas ette tulevad. Lae helesinine värvilahendus viib mõtted taevasinale nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Altar.
See on kiriku olulisim sisustusese ning siin oma klassitsistlikus pidulikkuses ka väga domineeriv. Kui olla ära imetlenud võimsad korintose sambad ning friisid, liigub mõte edasi teoloogilistele radadele. Nii altari värvilahendus kui ka programmilisus on läbimõeldult sümbolistlikud ning klassitsistlike kujunduselementide vägevus toetab nende poolt kantud mõtet suurepäraselt.
Altari värvivalik on pühendatud Kolmainu Jumala vägevuse ülistamisele – tähendab ju helesinine Taevast, seda teist dimensiooni, mida inimmõistus ei suuda kujutleda; valge – valgust ja puhtust – ka seda valgust, mida inimsilm ei suudaks taluda; ja kuld – Jumala auhiilguse vägevust. Praktikas on kulda teinekord kollase või pronksvärviga asendatud.
Ka altari sisuline lahendus on allutatud kindlale ideele suunaga alt, maisest vilestusest üles, taevalikku ülevusse. Arenevad siin ju sündmused pildis järgnevalt: Kristuse matmine – Ülestõusmine – Taevane sfäär, kust lähtuvad jumalikkuse kuldsed kiired ning hõljub puust nikerdatud tuvi kujul Püha Vaim – Kolmainu Jumal oma sümboli, kolmnurga kujul, mille kolm nurka tähistavad Kolmainsuse kolme võrdset jumalikku isikut. Altari tipus kordub seesama sümbol veelkord, võimsamal kujul. Nüüd on see oreoolis, auhiilguse kiirtepärjas, ja selle taustal on heebreakeelsetes tähtedes kirjutatud Jumala nimi “Jehoova”.

Altarimaalid.
Mõlemad maalid on ostetud 1872. aastal kunstnik Carl Antropoffilt, makstes nende eest 1575 rubla. Maalide sõnumit toetab nende all paiknev Pauluse kirjast roomlastele pärinev piiblitsitaat: “Temma om meije pattu perrast ärraantu nink meije öigusse perrast üllesärratedu. Rom. 4, 25”.
Alumine altarimaal kujutab Kristuse haudapanekut. See on sündmus, mida kirjeldab Uues Testamendis kõige täpsemalt Johannese evangeelium (Jh 19, 39 jj.). Hauakambrit, kuhu Jeesust paigutatakse, on kunstnik kujutanud ühtaegu koopaliku ja kuninglikuna. Jeesuse surnukeha ümbritsevad kõik need inimesed, kes talle veel viimase hetkeni truuks jäid. Piiblist teame, et need polnud sugugi apostlid, Jeesuse igapäevased jüngrid, vaid hoopis sellised isikud, kes Jeesuse elu ja kuulutustegevuse käigus nii väga auliselt esile ei tõusegi. Apostlitest on siin kohal vaid üks – apostel ja evangelist Johannes, kelle hooleks jättis Jeesus veel ristil rippudes oma ema, Neitsi Maarja. Neid kahte näemegi seismas Jeesuse pea lähedal. Surnukeha sätivad ja katavad kaks juuti – Joosep Arimaatiast, kes oli Suurkohtu liige, kuid kel oli julgust Jeesuse surnukeha ristilt endale küsida, ning vaga juut Nikodeemus, kes oli kunagi ammu varem salaja Jeesuse jutul käinud. Jeesuse käe kohale on kummardanud tema ustav järgija, endine patune naine, Maarja Magdaleena. Jalutsis näeme veel kahte naist, kelleks tõenäoliselt on Saloome ja Joosese ning Jakoobuse ema Maarja. Üks naistest hoiab käes savinõud, mis sisaldab tõenäoliselt mürri, tema ees seisev mees kannab vaagnat lõhnarohtudega ning käe peal puhast riidetükki, millega neid surnukeha ümber mähkida.
Ülemine altarimaal “Ülestõusnud Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale” tsiteerib otseselt piiblikohta, mis pärineb samuti Johannese evangeeliumist (Jh 20, 14) ja manifesteerib juba otseselt Elu võitu surma üle. See on naturalistlik-sümbolistlik pilt aiast, kus Maarja Jeesust kohtas ja teda aednikuks pidas. Kohal on ka sündmust tunnistavad ja pühitsevad inglid. Ristiga lipp Jeesuse käes on võidulipp.

Ristimiskivi.
Selle luksusliku valgest marmorist eseme kohta ütleb ajalugu, et 1905. a. kinkisid vene õigeusust kogudusse ületulijad kogudusele ristimisvaagna koos valgest marmorist alusega, mis oli maksnud 30 rubla. Ümber ristimisvaagna jaoks mõeldud süvendi kulgeb Matteuse evangeeliumist pärinev tekst: „Laske lapsukesed Minu juure tulla, sest niisuguste päralt on Jumala riik + .” (Mt 19, 14). Praegu asub ristimiskivi altari lähedal, kuid ajalooliselt on ristimiskivid sageli asunud kiriku sissepääsu piirkonnas, viidates sellega ristimisakti sümboolsusele kirikusse kui vaimsesse ühendusse sisse tulemisel.

Orel.
Praegune orel asub läänerõdul, mis ehitati kirikusse 1857. a. Enne seda asus vana orel altari kohal paikneval orelikooril. Vana orelit täiendati ja ehitati korduvalt ümber Tartu meistri E. Kessleri ning arvatavasti Viljandis asunud W. Müllverstedti poolt. Uue ja korraliku oreli, mis tänini kirikule au teeb ja kontsertpillile vastavate võimalustega on, ehitas kirikule 1934. a. Tallinna meister August Terkmann. Orelil on kaks manuaali ning pedaal ja neil kokku 33 eri kõlavärviga helisevat registrit. Lisaks sellele on orelil mitmed eri registreid ühendavad ülekande- ehk transmissiooniregistrid, mitu registrite kombineerimise võimalust ja dünaamika tegemist hõlbustavad crescendo-rull ning paisukapp. Vanale orelirõdul taheti algselt paigutada veel täiendav kajaorel ehk Fernwerk, mis olnuks oma vaiksete registritega kasutatav näiteks vaimuliku saatmisel. See osa orelist jäi aga välja ehitamata. Oreli dispositsiooni ehk registrite valiku pani kokku omaaegne Muusikaakadeemia oreliprofessor August Topman.
Väljapaistvaim osa orelist on kindlasti vilesid ümbritev kapp e. oreliprospekt. Selle kujunduses on kasutatud mitmesuguseid tagasihoidlikke kaunistuselemente nagu ümarkaared, sambakesed, puust voolitud lilled ja ornamendid, mis lõppkokkuvõttes toetavad kiriku sisustuse üldmuljet.
Vanimad esemed, mis kindlasti vanuse poolest 200 aasta kanti ulatuvad, on kirikus tegelikult üsna tagasihoidlikud.
Nende hulka kuuluvad ustel paiknevad kohalike seppade poolt tehtud sepislingid ja karplukud ning korjanduskarbid.
Kahel pool kiriku pinkidevahelist peakäiku on aset leidnud vanad korjanduskarbikesed, mis on valmistatud puust ning mille juurde kuulub saksapärases lõunaeesti keeles kirjutatud pikk manitsuskiri. Manitsus tsiteerib mitmeid piiblikohti, mis peavad inimesi heldele annetamisele suunama ning annab kirjutamise aastaarvu 1811.
Tekst on järgmine:
„Jesus ütleb Luka Ram 6 Pät: 38 Wär: Andku, sis antas teile ka: hä kinni tükkitu, rappotettu, nink kuhja päga Mööt, peäp teie Üska antama: Sest kumma Mödaga teie Mödate Sega mödetas teile iälle: Nink veel: Matteuse Ram: 25 Pät: 40Wär: Töttelikult minna ütle teile mes teie eäle ollte tenno üttele, neide kige vähhambide seäse, sedä ollete minnule tennu. Ja Pawli sönna omma nee: Romaliste Ram: 12s Pä: 8 Wär: Ke annap se andko helde söömega, ke armo heidap, se tehko seddä römoga. Nink veel Hebräliste Ram 13, Päk: 16 Wär: Häteggemist nink Jaggamist ärge unnetage mitte: Sest nisuggutse Ohwri omma Jummala Meeleperrast: Kirjutettu 1811 Aajastal 26 Oktobri Ku päiwal:”
„Se om Santide Ladik. Ja temä om Jumala abbi ia holekandmisse läbbi sija Paika sanu säetus.”.

ALGUS

Esimene kirik Räpinas olevat ehitatud Rootsi valitsuse ajal umbes 1625. ja 1636. aastate vahemikus. See kirik oli puust ja põletatud põhja sõja ajal ühes pastoraadiga venelaste poolt maha… Vene valitsuse ajal, mis aastal, on teadmata, ehitati teine puust kirik. See olnud väike hoone ja aknad nii madalal, et inimesed saanud neist sisse ja välja ronida. Tema täpne asukoht on teadmata. Hupel kirjutab, et 1777. aastal olnud ühelpool Räpina mõisa häärberit luteri kirik ja teiselpool – vene kirik, et täpsemat selle kohta ta ei lausu. On olemas kuulujutu andmed vanarahva suust, ent need ei sünni hästi kokku. Ühe kuulujutu järgi olevat vana kirik Perasoometsa tee ääres olnud, umbes seal, kus praegu Anna Traadi maja, teised aga olevat kuulnud, Võõpsu-Tooste teederistme läheduses olevat olnud vana kiriku paik. See viimane kuuldus näib mulle tõele lähemal seisvat kui esimene ja nimelt sellepärast, et seal kaevamiste juures surnute luid ilmsiks tuleb, Perasoometsa tee ääres aga mitte. Vanal ajal maeti igalpool kirikute ümbrusse surnuid, isegi kirikusse sisse. 1750. aasta visitatsiooni protokollis on öeldud, et ka Räpina kiriku põranda alla olevat maetud surnuid. 1777. a. visitatsiooni protokolli järgi olevat müüritud päris matusepaigad kiriku sees kinni…Peale vana kiriku lammutamist ei suudetud kohe uut ehitada ja jumalateenistusi peetud ning armulauale võetud “altari majas”. See maja olnud seal, kus praegu tuletõrje pritsi maja seisab ja varem mõisatööliste maja olnud. Oma nime saanud ta sellest, et seal altar sees olnud ja jumalateenistusi peetud..Mõni aasta peale vana kiriku lammutamist ehitati uus kirik, mille kohta Võnnu õp. Ed. Ph. Körber ütleb, et see olevat “ilus, valge ja ruumikas” See on meie praegune kirik… Kiriku müürid on ehitatud maakivist, katus aga oli varem telliskivist. Aastakümnete jooksul on kirik nii väljast- kui ka seestpoolt muutunud. Torn oli varem palju lühem kui praegu, nii et endise torni tipp ühes muna ja kukega praeguse torni sammastikuni (võreni) ulatunud. Samuti on kiriku fassaad hiljem kõrgemaks tehtud ja kahe vaasitaolise ilustisega dekoreeritud. Käärkambri lagi olnud varem sama kõrge kui kiriku lagi, mille tõttu käärkamber väga külm olnud, ja sellepärast tehtud teine madalam lagi. Kiriku lagi olnud nagu toa lagi: horisontaalne ja seinte ülemise ääre kõrgusel. Orelikoor olnud vanasti kiriku altaripoolses otsas. Kantslil olevat olnud mitu asupaika. Esmalt olnud kantsel ülal altari kohal “peadpööritavas kõrguses”. Siis olevat tehtud ta käärkambri endise ukse juures oleva müüri külge. Hiljem olevat paigutatud kantsel seina juurde sinna, kus praegu õp. Schultze mälestustahvel, ja kõige viimati – praegusele kohale. Isteplatse olnud kirikus varem 740, nüüd aga 800 ümber. Rahvast mahub kirikusse umbes 1500.Raamatust Pudemeid Räpina koguduse ajaloost. Räpina kiriku 150. aasta juubelipäevaks kogunud A. Saarman, Räpina koguduse õpetaja. 1935