Matus

Andes üle Jumalale oma kallid ja lähedased.

” Oma hüvastijätukõnes ütleb Jeesus, et ta läheb surma ja valmistab meile aseme Jumala juures.  Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. ( Jh 14:3) Selle, mida Jeesus ütleb enda ja oma surma kohta, võime me kanda ka oma lähedastele. Nad lähevad Jumala juurde, et seal meile ase valmistada. Nad võtavad selle, mida me nendega jaganud oleme, ühes endaga Jumala juurde. Tunded, mida me oleme üksteise vastu tundnud, ühised kogemused, vestlused, valud ja rõõmud kanduvad ühes meile lähedase inimese surmaga Jumala igavikulisse ruumi. Osake meist on surnute kaudu juba Jumala juures. Surres ei sure me täielikku tundmatusse, vaid meile juba tuttavasse ruumi, mille surnud on meie jaoks ette valmistanud ja kuhu nad on tükikese meist juba varem kaasa viinud. Mida rohkem meile lähedasi inimesi sureb, seda suuremal määral viibime ka juba oma igavikulises paigas.” ( Anselm Grün: Elu surmast)

 

Matus
MatusKõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult mulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamist. Räpina koguduses maetakse ristitud inimesi. Erandina maetakse kiriklikult ka ristimata lapsi ja õnnetusjuhtumi läbi hukkunuid.

Tänapäeva kiirele elutempole vaatamata tuleks leida võimalusi olla surija juures. Loomulik on kutsuda kirikuõpetaja, kes võib pihti vastu võtta ja armulauda jagada. Hingeheitnut lastakse oma asemel mõned tunnid lebada ja alles seejärel seatakse ta valmis puusärki panekuks. Ka lahkunu puusärki asetamisel on võimalik pidada vaimulik talitus ja puusärk pühitseda. Tänapäeval on seda talitust peetud hingehoidliku palvusena hiljem, kui lahkunu on juba puusärgis, või vahetult ühenduses matusetalitusega.Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemine ja laul. Matusetalituse haripunktiks on mulla puusärgile heitmine, mil õpetaja nimetab lahkunu nime ja ütleb saatesõna: “Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.” Selle toiminguga tuletatakse meelde inimese kaduvust – ta on põrm. Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse. Põhja-Eestis ja osalt ka Lääne-Eestis on säilinud komme mullapanekut toimetada kirikus. Lõuna-Eestis üldiselt toimub mullapanek haual, kuid
Räpina koguduses toimetab vaimuliku mulla paneku kirikus. Pärast vaimuliku talituse lõppu viskavad kalmistul matuselised hauda kolm peotäit mulda, millega inimesed sümboolselt osalevad haua kinniajamises. Kristliku tava kohaselt ehitakse hauakääbas pärgade ja lilledega. Sageli juhtub, et lahkunu omaksed, sõbrad ja töökaaslased kohtuvad alles matustel. Sellepärast võiksid pärja või lillede hauale asetajad öelda lühikese järelehüüde. Piisab sellestki, et loetakse pärjalindile kirjutatud tekst kui kaastundeavaldus ette. See loob matusele osaduslikkust. Sama eesmärki kannab ka peielaud, kus on võimalik rääkida isiklikest mälestustest ja üksteist leinas toetada. Räpina Miikaeli koguduses ei ole talituse läbiviimise eest mingit hinnakirja. Omaksed võivad teha vabatahtliku annetuse.

Pärast matust võib oma leinaprobleemidega julgesti vaimuliku poole pöörduda. Vaimulik võib külastada kodu. Räpina koguduses on vajaduse korral kokku kutsutud ka leinarühm, kus inimesed saavad omavahel vestelda oma leinast, üksteist toetada ja ka vaimulikuga oma leinast rääkida.

40 päeva möödudes, lähimal pühapäeval,  mälestatakse esimest korda lahkunut. Seda nimetetakse meie kandis hingepärimispalveks. Soovist oma lahkunuid mälestada tuleb vaimulikul sellest teada anda kas koguduse kantseleis või vahetult enne missat.